Lootes armuda ja meeletult armastada loodame me, et keegi teine tuleks väljastpoolt ja aktiveeriks minus armastuse iseenda vastu.
Mida me siis väljast otsime? Ideaalset partnerit kes näitaks mulle kui armastusväärne ma olen? Jäädes seda ainult väljast ootama, jäämegi me ootama. Kuidas siis tunda armastust ise enda vastu? Pisikeste sammude kaupa. Tunnustades ennast, mõistes, andestades ja hellitades oma keha, meelt ja hinge ka kõige pisemates hetkedes. Järjekindlalt õppides ja harjutades endaga pehme olemist. Ma ei peagi olema ideaalne, ammugi ei pea seda teised. Mina olen mina. Kasvan ja muutun igas hetkes. Nagu taim sirgub päikese poole. Sest ta teab, et isegi kõige hallimal päeval on pealpool pilvi päike ja soojus. Teades, et teispool põuda on vesi. Ma võin sellel teel kogeda väljakutseid ja ängi aga ma ei pea seda enda omaks võtma ega reaalsuseks kuduma. Olen hoopis kui imeline võrk mis püüab kinni suuri raskusi aga samas laseb need endast läbi voolata ja kõiksusesse lahustuda.
Miski siin universumis pole jäik. Ka kõige tugevam tüvi võib sirguda ümber õrna lille. Seega jäikus on pelgalt näiline. Ma saan alati valida endaga pehme olla. Samal ajal jäädes tugevaks. Pehmus on tugevus, mitte nõrkus. Iseendale andestamine on suur kunst. Teistele andestades me õpime seda ka ise endale pakkuma. Nähes kui hea on andeks saada, tahame me seda ka ise enda suhtes kogeda. Läbi teistele andestamise avastame me üldse endas soovi ja vajaduse ise endale andestada. Näha neid hetki, mõtteid ja kohti kus ma lausa vihkan iseennast. Viha märgates on võimalik seda lahustada ja armastus enda sisse lasta nagu hommikusi päikesekiiri oma keha paitama.
Läbi andestamise tuleb kergus. Sellel hetkel kui tõesti andestame endale mineviku, saame me edasi minna. Jaa, see vajab näiliselt tugevust. Olevikus pole vaja kogeda minevikku, sest see on möödas. Miks elada siis mineviku valusid igas hetkes uuesti üle? Sest keerulistel hetkedel tundub justkui ilmvõimatu minevikku olevikust eraldada. Ometi see võime on ju looduses olemas. Igas hetkes ja igas rakus on kõik uus, muutumises, edasiminekus. Inimestena jõuame sellesse kohta enda kõige haavatavamates ja nõrgemates kohtades. Valus ja igatsuses olles. Jällegi on see ilmselge, et nõrkus võib tegelikult hoopis tugevus olla. Lubades endal nõrk olla, lubades endal mina ise olla, leian ma enda tõelise tugevuse.
Päike tõuseb igal hommikul. Ükskõik mida me ei teaks minevikust ja päikesetõusudest või kui palju me ei kardaks tuleviku päikesetõuse ja nende otsa lõppemist. Ei ole olemas ühtegi elusat rakku siin maamunal, kes saaks öelda, et ta teab hetke mil päike ei tõusnudki. See on puhas hirm. Et ma jään tulevikus päikesest, valgusest, soojusest ja elust ilma. Unustades nautida sedasama hetke kus see kõik on olemas. See on ikka uskumatu, kuidas hirmud on meile elu nautimisel ja täiel rinnal õnnelik olemisel piduriks. Pole suuremat õpetajat, pidurdajat ja käivitajat kui teekond oma hirmude kohtamiseni ja ületamiseni.
Meil on see olemas mille eest oleme tänulikud. Kui me ei ole enam tänulikud, siis kaob seesama asi meie reaalsusest. Asemele tuleb igatsus. Loodus tühja kohta ei salli. Tuttav ütlus?! Tühja kohta ei ole lihtsalt olemas. Kogu aeg on midagi. Minnes sügavasse usaldusse on võimalik kogeda tühjust. Ka see on tegelikult usaldus. Sest usaldus annab kerguse ja mõnusa tühjuse tunde. Suruv ja rõhuv tühjuse tunne on märk vastupanust ja usaldamatusest. Soovist kõike kontrollida. Tegelikult kontrollime me ainult seda kasti milles elame ja piire mida ise endale seame. Muud midagi. Mine mänguga kaasa. Lase kontrollivajadusel kukkuda. Seal avanevad uued võimalused, valikud ja kogemised.
Kõik mis saab kaduda ei ole päris. Tõeline armastus ja rõõm ei saa kunagi kuhugi kaduda. Me võime kaotada sellega ühenduse mingitel hetkedel, aga mitte armastust ennast. Lubades endale tunnistada, et ma vajan armastust, saan ma sellega uuesti ühenduda. Sel hetkel kui ma mõtlen ja ütlen, et ei vaja midagi, ei ole mul ka seda. Elu ongi vist teede rägastik millestki lahti laskmise ja millegi endale loomise vahel. Nii nagu me kogu aeg muutume, muutuvad ka meie soovid, mõtted ja unistused. Midagi kogedes saame me alles aru, kas see on ikka minu jaoks. Sellest kohast saab kerguses edasi minna. Ma võin alati kõike proovida, maitsta, mängida ja siis edasi minna. Valides alati iseenda ja kuulates oma südame häält.
Saan siin ja praegu öelda endale, et ma vajan armastust. Sellel samal hetkel hakkan ma endale seda ka looma. Nii palju ja sellisel kujul nagu julgen endale tunnistada, et tahan seda. Tunned, et ei ole piisavalt? Pole piisavalt head kaaslast, piisavalt häid suhteid lastega või piisavalt toetavaid sõpru? Hakka siis enda sees ringi vaatama. Kas sa üldse tunnistad endale, et tahad ja vajad seda? Oled sa valmis selle nimel oma praegusest loost loobuma? Oled sa valmis elama hetkes ilma minevikuta? Väärtustad sa ennast? Iga sellise küsimuse küsimine iseendalt viib lähemale sügavamate taipamisteni oma siseilma kohta. Samal ajal võib vabalt lasta minna soovil kõike mõista. Kaasaarvatud vajadusest mõista iseennast. Mõistus paistab olevat piiratud ja ei suuda kunagi lõpuni kõike meelele arusaadavaks teha. Aktsepteeri siis mõistust kui piiratud ressurssi ja luba tundel ennast kanda. Luban endal kogeda armastust, sest ma nii väga vajan seda. Tahan kogeda mõistmist? Palun väga. Mida ma ise enda juures siis ei mõista, et tajun justkui oleks mul sellest vajaka? Ütlen endale, et vajan armastust, aga ikka ei tunne seda? Kas ma siis usun, et ma seda päriselt ka väärt olen? Kui vastus on ei, siis see kustutab minu taotluse. Kui ma vajan midagi, aga sügaval sisimas ei usu, et seda väärt olen, siis ei luba ma seda ju samal ajal. Panen armastusele tingimuse juurde. Saan seda kogeda siis kui muutun selle vääriliseks. Palju õnne. Kui sinuga on nii, siis oled päris kavala augu endale kaevanud. Kas just tahtlikult, kindlasti mitte pahatahtlikult, aga oma looming on see küll. Hoia igal hetkel meeles, et sa oled väärt kõike. Kõik mida me kogeme ja teame olemas olevat, ehk kõik mis on minu reaalsuses, ma olen seda väärt. Pannes tähele kirglikult suudlevat kõrvuni armunud paari, saan ma ühenduse sooviga seda ise ka kogeda. Muul juhul ma ei näeks ega tajuks seda suudlust, kirge ega armastust. Luba siis endal seda ka kogeda, avades oma süda ja lastes sellel tundel oma reaalsuses materialiseeruda. Ühe kirgliku ja märja suudluse näol. Ma olen kõike seda väärt.
Maailm on kui lõputu peeglite saal. Ja kui vastutulevad peegeldused muutuvad liiga teravaks, siis tundub kergem sulguda ja lukku minna. Keelata armastus endale ära ja rääkides lugu nagu mul ei olekski seda vaja või hoopis, et mul on kõik hirmus hästi, seda tegelikult tundmata. Enda sisse lukustudes me lihtsalt pöörame pilgu peeglitelt enda ette maha. Nii me saamegi näha ainult oma varbaid, ühte tahku enda paljudest ja ainult tükikest tervikuks. Kui tõstaks pea üles, vastaks peeglisse ja julgeks näha kes ma üldse selline olen? Ükskõik mis küljest vaadates. Kui mõni peegeldus liiga ebameeldiv on, siis tundub kergem pilk mujale keerata. See aga ei tähenda, et seda külge minust olemas ei oleks. Ma lihtsalt ei vaata seda sel hetkel. Ja nii me seal peeglite saalis mängime iseendaga. Kes lähedalt oma peegeldust uurides, kes kaugemalt distantsilt vaadeldes. Tantsides, keerutades, peitu pugedes või julgelt esinedes. Iga inimene meie ümber näeb ja kogeb erinevaid külgi minust. Meeldigu see mulle või mitte, kõik mida ma kogen iseenda suhtes, olengi mina. Või vähemalt valik endast sellel hetkel. Sätin pähe uue kübara. Seejärel vaatan peeglisse. Ei meeldi mida ma näen? Kohendan siis veitsa või valin uue peakatte. Aga pole mõtet peegli peale solvuda, et kübar oli kole. Võta see siis peast ja leia parem. Võib muidugi ka ohvri rolli minna ja nutta, sest sain liiga koleda kübara. Kes selle otsuse siis minu eest tegi? Kes tegi halva valiku? Kas looja on minust väljaspool? Keegi teine? Ja on see valik üldse halb? See on teekond enda tundmaõppimiseni. Milline on minu lõige, värv ja materjal. Kuidas ma ennast hästi tunnen? Seda tunnet tuleb ka usaldama õppida. See mis on teistele hea ei pruugi mulle meeldida.
Usaldan ennast igas hetkes ja andestan iseendale selle, et mul üleüldse on mingid nõudmised enda suhtes. Ma saan valida vabaduse mustritest ja lugudest. Igal hetkel. Ma ei pea midagi. Kui ei jõua, siis lihtsalt ole. Kui tühjus muutub kergemaks, siis järelikult tekib vaikselt usaldus. Iseenda suhtes.
ISE tähed teispidi paigutades on ESI. Ehk esimene. Mina olen enda jaks esimene, number 1. Sest minu maailm algab ja lõppeb minuga. Minu armastus iseenda vastu või õigemini poolt toidab kogu universumit. Seega oleme me kõik universumi loojad ja valgus. Ennast armastades kasvatame me ka universaalset armastust enda ümber.
Armastades ja hoides ennast ei saa see kunagi kuskil otsa. Vähemalt minu maailmas mitte.
???? Armasta ennast ja ole endaga hea! ????
Palun, palun. Meil kõigil on seda vaja.
Kõik on üks. Mina olen sina ja sina oled mina. Armastus.
