Mis on minu hind siin maailmas? Mis on see maksimum, mis ma arvan, et ma olen igas hetkes, igas päevas ja igas kohas väärt selle eest, et ma olemas olen? Kui palju ma päriselt tunnen, et pean andma ja annangi iseendale tänutäheks selle eest, et ma elan ja hingan? Kui palju ma ennast väestan, kiidan, toetan, julgustan, armastan?! Nagu päriselt.
Mulle väga meeldib anda. See tekitab minus hea tunde. Egol on siis mõnus ja soe. Nii tunnen ennast vajaliku ja olulisena, kui saan kellegi teise jaoks olemas olla. See on lihtne ja nauditav. Võtmisega on juba tiba teised lood. Seda peab õppima. Ei tulegi teine nii lihtsalt ja loomulikult kui arvata võiks. Ma ei ole vist kunagi osanud ega julgenud iseenda eest väärilist hinda küsida. Kardan, et küsin ehk liiga palju, ja mõtle kui mulle veel öeldakse, et kelleks ma ennast pean, nii hea ma küll ei ole!? Ja ma ei räägi ainult materiaalsest, vaid igasugusest vääringust, ka armastusest, tähelepanust, kiitusest, toetusest. Kahtlused, kõhklused, hirmud- olen ma piisavalt hea laps, tüdruksõber, naine, ema, kaaslane. Pidevad, katkematud, aina süvenevad.
Vastu võtmine on sama oluline kui andmine. Kui ma ei võta maailmalt vastu seda, mida tal pakkuda on, siis läbi selle näitan, et ma ei hinda elu, ma ei ole tänulik. Ma ei usu universumi täiuslikkusesse ja lõputusse suursugususse. Ma tahan seda nii väga teha. Ma tahan nii väga olla tänulik, uskuda ja armastada, eelkõige iseennast ja iseendasse. Olla eeskujulik elukooli õpilane, elada kerguses ja rõõmus, vabana piiravast duaalsusest ja iseeenda ehitatud müüridest.
Ma mõistan, et õppimise tee võib olla konarlik ja ma võin eksida. Ma palun siiralt vabandust kõigi oma lähemate ja kaugemate kaaslaste ees, kes on võibolla vahest haiget saanud, tundnud, et ma olen egoistlik, domineeriv, ülbe või muidu ebameeldiv. Ilmselgelt olen ma vahest kõike seda. Minu kavatsused on aga siirad- õppida tundma enda vajadusi ja rahuldada neid moel, mis on mulle ja ümbritsevatele hea ning muidugi armastamine- tingimusteta ja hinnanguteta. Kõik need peegeldused, mida ma olen teile, mu armsad, jaganud on üli vajalikud, kingitused vaatamaks iseeendasse, ega seal pole sarnast enesearmastuse puudust peidus.
Kõige hullem asi, mida me saame siin elus endale teha on vist iseenda alahindamine. Sellega sülitame universumile otse näkku, võtame justkui meile antud imelised anded, viskame porri ja tambime neil veel otsas ka. Kui ma tunnen, et ma ei ole väärt, siis annan märku, justkui arvaksin, et kuskil on tehtud mingi viga, see imeline omadus ei saa ju ometi mulle kuuluda. Kas tõesti? Seega enda ülehindamine tundub pisike patt vastupidisega võrreldes, pisike kõrvalekalle kurvilisel õppimise teel.
Ma tunnen kohati, et isegi ei tea kuidas alustada nende suurte tühimike täitmisega enda sees. Kuidas ja üleüldse mida endale pakkuda?. Ma tean vaid üht. Sellel teel ei ole tagasipöörde kohta, saab minna ainult edasi. Peale neid taipamisi ei ole võimalik enam iseennast ebaoluliseks teha, tähelepanuta jätta ja korduvalt järjekorra lõppu suunata. Ma pean õppima, kuidas enda armastamine käib ja selle käigus kõigile kaasteelistele näitama ja peegeldama, et see on ainus elamise viis- endale elamine! Kõik muu tuleb boonusena ja tänuna selle eest- võimalus armastada oma vanemaid, partnerit, lapsi, sõpru ja kõiki enda ümber. Tingimusteta ja tänulikkusega.
Aitäh, et olen ❤️
