Ma pean tunnistama, et olen viimasel ajal, kui isegi mitte suure osa oma teadlikust elust, olnud iseendaga parasjagu kimpus. Kõikide vastu võetavate ja välja saadetavate emotsioonide haldamine on tihtilugu parjaks pähkliks osutunud. Nii lihtne on rõõmustada ja unistada, kui mul on selleks südames ruumi. Mis saab aga siis, kui rinnus kisub kõik kokku, üle võtab tunne, et enam ei jõua, ei jaksa, lihtsalt ei oska? Ilmselt on kõik inimhinged mingil hetkel oma ilmaliku rännaku jooksul seal kohas olnud. Mina tunnen juba mingi aeg seda intensiivset kriipimist enda sees. Olen otsinud väljast ja seest, nii ja naa seda, mis seda tekitab ja rohtu, mis seda raviks. Proovinud vabastada, alistuda, unustada, olla tänulik. Jaa, vahest hakkab kergem aga mingil hetkel on see kipitav tunne tagasi. Kogemuse võrra rikkam, võibolla ka mingis plaanis targem aga kas ka õnnelikum?
Süda on meie maise eksistentsi kese. See on nii füüsiliselt, vaimselt kui ka emotsionaalselt see organ, mis hoiab endas meie tõelist olemust, võimaldab olla elus, näitab ja tuletab meelde, mis on päriselt oluline ja mille jaoks me neid radasid päriselt tallame. Südame ümber on kui pähklikoorena ego. Ego ülesanne on meid elus hoida, panna mind ennast kõige tähtsamale kohale, filtreerida oluline ja ebaoluline selle hingeloo jaoks. Egol on aga seesugune halb kalduvus, et ta tahab otsustamise üle võtta. Nagu võimukas ja dominantne ülemus, kes oma meeskonna motiveerimise asemel seda dikteerib. Kuidas aga luua tasakaal ja harmoonia keha, hinge ja vaimu vahel? Elada oma sisetunde järgi, aktsepteerides ego ja kuulates ka oma mõistuse häält? Mulle tundub, et ainus viis selleks on oma süda vabaks anda. Justnimelt, anda vabaks. Lasta lahti kõik valud, hirmud, solvumised, pettumised, ootused, lootused ja kriipivad igatsused. Kõik see, mis ma olen oma elu jooksul südamesse võtnud ja seda seal kiivalt kinni hoidnud. Võttes kasutusele nii kogu ruumi, mis mulle on antud armastamiseks, rõõmustamiseks, usaldamiseks, nautimiseks, kõigeks imeliseks, mis paneb hinge helisema ja aitab oma eksistentsi mõtestada. Südame energiat visualiseerides on see nagu imeilus portaal, kus kõik liigub, voolab, särab ja sätendab. Nii kui me ukse sulgeme, kirkad värvid tuhmuvad ja olemine läheb umbseks.
Me kogeme oma maise elu jooksul mõõtmatul hulgal erinevaid tundeid ja seisundeid. Mitte ükski neist ei kuulu aga päriselt meile. Need ei ole mõeldud luku taha panemiseks, vaid lihtsalt läbi elamiseks- vastu võtmiseks, hetkes olemiseks ja minna laskmiseks. Ükski igatsus, kurbus ega solvumine ei tulnud meie ellu alatiseks südames ruumi hõivamiseks, nad tulid meie palve peale õpetama ja teed näitama. Miks neid siis endasse vangistada? Seeläbi eluenergia vaba voolu blokeerides ja armastuselt ruumi ära võttes. Mitte keegi ei ole mulle seda varem õpetanud, või ei ole ma osanud neid õpetusi kuulata ja tähele panna, et süda peab olema vaba. Kõik mida ma siin ja praegu läbi elan kuulub ainult sellesse hetke. Jah, mõni hetk võib olla väga pikk ja mõni eriti terav valu alatiseks meid muuta aga samal ajal muutub ka valu ise. Ei ole vaja ja ei tohigi ennast sisse müürida keerulistesse hetkedesse, kust edasi minek võib võimatu näida. Nii kaua kui süda lööb nii kaua me kasvame, liigume ja läheme edasi. Hoides südame vabana ja lubades kõigel tulla ning lastes kõigel minna on meis alati ruumi armastuse, rõõmu ja naudingute jaoks. Kas elamine saab veel lihtsam olla? Selle asemel, et piinelda tumedates paikades ja kaevata endale põhjatuid auke, kuhu ikka ja jälle kolinal kukkuda, võime me valida vabaduse kõike tunda ja lubada. Kartmata ühtegi tunnet. Sest nii oleme me vabad kõige selle imelise jaoks, mida elul meile pakkuda on. Nii on hing valla ja südames ruumi selle jaoks, mis meid tõeliselt täidab ja kannab.
Ma olen oma lastele juba pisikesest peale rääkinud ühte lugu südamest. Sellest, kuidas meie süda on meie oma aga meie ei saa mitte seda mõistuse ega egoga valitseda, saame seda vaid usaldada ja selle järgi elada. Iga kord kui üks väike uus süda pisikese lapse kujul siia ilma sünnib, siis ta teeb oma kõige lähedasemate hingede südamesse pesa. Oma ema, isa, õdede-vendade, vanavanemate ja ehk veel mõne kalli omasse. See pesa on selle südame oma, see ei kao sealt enam mitte kunagi ära. Elu jooksul täitub see pesa erinevate tunnetega, sealt voolab läbi lugematul hulgal energiat, kuid mitte kunagi ei kao see ära. Kui meile armas inimene on meist eemal või kui juhtub kõige hullem ja see süda lõpetab löömise, siis täitub tema loodud pesa tema lähedaste südametes valu ja tühjusega. On ütlemata piinav käia oma südames tühjas ja valu täis ruumis. Samamoodi punuvad meie südamesse pesa ka need kallid, kelle me enda hingesügavustesse laseme- partnerid ja sõbrad. Kui meie teed lahku lähevad, siis tekkinud valu ja tühjust on raske täita kui me ise ennast lukustame kartes uuesti haiget saada. Hirm valu ees on ilmselt üks suurimaid hirme siinses elus, surmahirmu ja mitte armastatud olemise hirmu järel. Hoides aga südame avatuna on lihtsam elada. Nii saavad õrnad tuuled isegi kõige tühjemasse ja valusamasse soppi valgust, helgust ja armastust sisse kanda.
Ma olen kuulnud inimesi arvamas või väitmas, justkui kingiksid nad oma südame kellelegi. Ma olen mõelnud, et kuidas see kinkimine siis käib ja mis hetkel saan ma aru, et soovin seda päriselt teha? Mulle tundub, et ma ei saa kinkida ära seda, mida ma tegelikult ei oma. Minu süda tuksub küll minu sees aga ainus mis ma teha saan on vaid avada see teise inimese jaoks. Nii saab armastus sisse tulla. Lubades endal tunda armastust ja seda ka jagades ongi minu ümber armastus, mina olengi siis armastus. Minu süda on kõiksuse oma, see on loodud armastama ja maailma helgena ning elavana hoidma. Kui ego muutub tihkeks ja kõvaks koorikuks selle valguse ümber, siis eluenergia liikumine pidurdub. Andes oma südame vabaks võtame me egolt ära võimu enda üle. Ta ei saa enam kiivalt hoitud solvumiste, süütunde ja viha nimel armastuse voolamist takistada. Ta on õrna pilvena selle valguse ümber, aidates meelde tuletada, et mina olen siin ilmas kõige tähtsam, näidates hellalt, et ma ei kaoks ära ega valguks laiali. Ego on võimalik ka täiesti läbipaistvaks teha, siis elame me aga kogu maailma jaoks. Ei ole enam mind, on üks ja universaalne armastus võrdselt kõikide ja kõige vastu. See valik on olemas aga seda tuleks teha teadlikult. See ei ole vajalik, vaid lihtsalt üks võimalus.
Kuidas seda siis teha? Kuidas oma süda vabaks anda? Mul on inimesena kogu kontroll enda eksistentsi üle. Ma saan võtta vastu otsuseid, keelduda pakutavast, lubada endale kõike ja samas mitte miskit. Minu sõna loob. Ma saan öelda enda kehale, hingele ja vaimule, et ma annan oma südame vabaks. Siin ja praegu, selles hetkes teen ma seda. Läbi tänu ja sisemisele tugevale teadmisele see lihtsalt manifesteerub. Korrates seda otsust nii kaua, kui on füüsiliselt tunda kuidas südames hakkab kergem, see avaneb ja lööb särama. Iga kord kui ma tunnen taas kuidas rinnus kõik kokku kisub või valujutt sealt läbi torkab, saan ma endale seda lauset taas meelde tuletada, seda uuesti korrata. Ma annan oma südame vabaks. Ma ei keera seda lukku, ma ei sule seda maailma triljonites toonides tunnete eest. Ma hoian selle avatuna, voolamises, lubamises. Mitte midagi head ega mulle vajalikku ei saa kunagi minust kuhugi kaduda. Ma saan lasta kukkuda sellel mis mind ei kanna, sellel mis ei ole minu kõrgema hüvangu heaks. Kõik mis kuulub mulle ja on mulle vajalik, see jääb.
Ma annan oma südame vabaks.
