Praegu on muutuste aeg ja seni justkui tardunud ilmaratas hakkamas taas liikuma. Algustesse on katsumused ikka sisse kirjutatud justkui katse saamaks aru kui valmis tegelikult ollakse. Ununenud teadmiste ja oskuste elluäratamine võtab viivu aega. Iga tekkinud raskusega käib aga alati kaasas kingitus. Mida suurem on väljakutse, seda suurem on ka kingitus. Praegune kaos võib tunduda kui halva unenäona ja täiesti ebaõiglasena. Alustuseks võib keeruline olla kasvõi aru saada mida see väljakutse endast üldse kujutab. Mis on kõige toimuva mõte ja suurem eesmärk? Me kogeme inimestena praegu suuri kaotusi. Tunneme, kuidas jääme päevade ja tundidega millestki justkui järjest ilma. Vabadusest, tööst, sissetulekutest, suhtlemisest. Iga isegi näilise kaotuse taga on aga võit. Kui tulla ohvri rollist välja ja pöörata oma pilk valguse suunas, siis võib seal nii mõndagi ilusat näha.
Inimesed on siin maal elanud, seda kurnanud ja iseenesest mõistetava võtnud juba liiga pikka aega. Tundub nagu oleksime kõik justkui hallis udus, täiesti võimetud ise mõtlema, tundma ja elama. Kelle elu me oleme seni elanud? Kas sa tõesti usud, et sündisid siia maailma kohustusliku programmijupiga, mis kodeeris ära sinu rollid, kohustused, võimalused ja isegi unistused?! Said kaasa paketi uskumustega, väärtustega, hinnangutega, mis on justkui õige ja mis vale. Kas sinu unistused ja eesmärgid on päris sinu omad? Tahame me tõesti kõik ühtemoodi istuda paari kaupa kõvades koolipinkides, tõsta kätt, et üldse rääkida võiks, unistame pangalaenust, valgete seintega korterist, pikkadest päevadest kontoris ja siis sellest, et saaksime oma lastele täpselt sama elu koos samade mustritega pakkuda? Ma ei usu seda, isegi kui see esimese hetkega nii tundub. Mina usun, et kui inimene sünnib siia ilma, saab võimaluse kehastuda selles imetabases kohas, siis tuleb ta siia koos lõputu hulga valguse, väe ja kõikide oskuste ning teadmistega. Mis sellest siis aga saab? Kuhu me selle kõik kaotame? See on olemas, lihtsalt me ei näe ja tunne seda, isegi paljuski ei usu sellesse. Kuidas on võimalik, et inimene, kes sünnib siia ilma kõige ja veel rohkemaga ei usu sellesse mis tal on?
Jäädes ilma näilisest turvatundest, sissejuurdunud mustritest ja väljudes lagunevatest süsteemidest saame me kõige suurema võimaliku kingituse osaliseks. Me saame aja ja lausa kohustuse iseenda sisse vaadata. Näha seda, millesse me isegi ei usu enam. Avada enda loovuse väravad, kust hakkab voolama kõikvõimas eluenergia. Kas tõesti on maailma ja elu mõtte lõpp see, kui mul kaovad 8-tunnised tööpäevad tehes midagi, mida ma isegi ei armasta? See on ju hindamatu võimalus luua endale elu, mis on päriselt minu oma. Jah, sellel teel tuleb ilmselt kogeda ka ebameeldivusi, kohtuda hirmudega, rabeleda vabaks teiste arvamuse olulisuse piiravast rõngast. Mulle tundub, et sellele valgusele, mis on meie sees, ei ole ümbritsev müra üldse oluline. Sest minu enda jaoks ei ole mitte kedagi ega midagi teist siin maailmas olemas. Ainus, kelle mõtteid ma mõtlen, kelle tundeid ma tunnen ja kelle keha ma tajun, olen mina ise. Kõik teised on minu ümber justkui hologrammid. Me saame mõistusega aru, et nad on samasugused vaimsed, hingelised ja füüsilised olendid nagu mina aga reaalsuses me ju ei tunne ega taju seda, me ainult teadvustame seda mõistusega. Seega on kõik meie ümber kui film, mida me vaatame ja ise loome. Kui mõttekas on siis kulutada oma väärtuslikku aega ja eluenergiat muretsemaks ümbritseva pärast? Kui ainus, kellele me seda pakkuma peaksime, oleme me ise. Elades oma elu, unistades oma unistusi, olles loov, armastav ja vaba.
Ainus keda me muuta saame, oleme me ise. Ainus, kes on meie jaoks päris, olen mina ise. Samas oleme me kõik üks. Justkui puud metsas. Igal puul on oma lugu, oma hing, oma värv, lõhn ja maitse, samas on ta osa metsast. Praegu toimuv võimaldab muuta inimkonna ühisteadvust ja tõsta meid kõrgemale tasandile. Äratab üles tõelise inimese meie sees, jumaliku valguse ja võimed, mis meil on. Siiani on vaid vähesed inimesed siin maises kehastuses taastanud enda sees algsed ühendused ja saanud ligipääsu oma sünnipärastele võimetele. Kasutades suhtlemiseks vaid mõtteid, liikudes ringi eetertasandil, lõpetades ära füüsilise söömise ja joomise, peatades soovitud ajaks hingamise, tehes kõike seda, milleks me tegelikult inimestena võimelised oleme. Natuke nukker on vaadata peeglisse ja mõelda, et olen kunagi naernud selle kõige üle, olen ennast totaalselt alavääristanud, arvanud, et ma olen vaid süsteemi ohver, lihtne surelik. See lugu mis jääb minu sünni ja surma vahele, on minu jutustada. Vaid mina ise saan peatuda, jääda kohale, vaadata enda sisse ja luua taas ühenduse oma väega.
Mina olen juba aasta aega harjutanud illusioonide purunemist, kogenud kaotust ja kurbust, lubanud kukkuda kõigel, mis ei kuulu mulle. Viimased paar kuud teinud soojendusharjutusi karantiinis olemises, iseendaga olemises, ebamugavuses ja kriipivas vajaduses põgeneda. Ma olen aru saanud, et ainus mis ma teha saan, on jääda kohale. Iseenda eest ei ole võimalik põgeneda. Ükskõik kui kiire ja osav ma ka ei oleks. See näiline tühjus minu hinges on vaid hirm saada aru, kes ma päriselt olen. Olla päevade, nädalate ja kuude kaupa vaid iseendaga, hakates kuulma oma mõtteid, tundma tundeid. Neid mida ma ei ole kunagi julgenud tunda. Avastades ja avades oma siseilma sügavaid kihte, mis peidavad endas kõike seda, mida ma oma maisel teel ei ole julgenud vastu võtta ja läbi teha. Nüüd mõistan, et olen kõik selle julmalt kuhugi kaugesse kohta ära peitnud. Tere tulemast koju, mina ise. Kohtudes selle pisikese lapsega enda sees, mõistes, kui lihtne on kinni jääda mineviku haavadesse. Ma saan otsustada, siin ja praegu, et tulen sellesse hetke kus ma olen. Hakkan elama selle imelise, täiskasvanud naise elu, kelleks ma olen kasvanud, kelle ma olen ise loonud. Jättes mineviku puhkama kergetesse mälestustesse, emmates olevikku oma kõiksuses ja lastes kukkuda rollidel, müüridel ja illusioonidel, mis ei ole lasnud mul olla mina ise.
Julgen soovida, et kõik inimesed leiaksid üles praeguse hetke ilu ja võimalused. Kõik meie kaotused on näilised nagu pilved taevas. Ainus, keda ja mida me saame siin ilmas kaotada, oleme me ise. Keegi teine ega miski teine ei ole päriselt meie oma. On vaid ihad, ootused ja omamine. Enne kui anname hävitava hinnangu tekkinud väljakutsetele võiks piiluda saadud kingipaki sisse. Ehk peidab see endas midagi imelist- päris mind ennast, uusi võimalusi, senitundmata rõõme ja kogemusi. Vägev on näha, kuidas inimkonna tardunud mass tasahilju ärkab, julgeb taas tunda ja sammukese haaval tekib julgus päris ennast näha ning tundma saada. Ei ole mingit sõda. On ärkamine ja hingama hakkamine. Algamas on justkui universumi kevad, sulavad jäätunud veed, külvatakse täiesti uusi seemneid ja peale karget, pimedat talve on taas tunda valgust, soojust ja liikumist. Oleme hoitud, rahus ja armastuses. Nii loome me ühiselt just sellist olevikku millest me varem unistadagi ei julgenud.
