Meie kodudesse, kontoritesse ja juturingidesse on hiilinud üks viirus, mille peale me tahes tahtmata kõik mõtleme, mida energeetiliselt toidame ja mõtestame. Nimi on tal kõlav nagu kroon kuninganna peas- koroona. Viirus, mis on justkui kirevas kostüümis tont ootamatult kapist välja hüpanud, seisab keset segadust täis tuba ja vaatab uudishimulikult ringi, mis tundeid ja mõtteid ta ümbritsevates tekitab. Päevselge on see, et ükskõikseks ei jäta ta kedagi. Kes kardab rohkem, kes vähem, igaühel rullub lahti oma lugu seoses hirmude, kannatuste ja sellega, mis siis tegelikult on päris ja mis illusioon.
Mulle näib see viiruse tulek kui mõnda aega kestnud strateegilise lauamängu üks vaatus. See käik sätib paljud varem jagatud rollid ümber, seda lausa regioonide ja riikide kaupa. Viirus levib konkreetses tiheduses läbi teatud laadi mõtete portaali. Mõtted, mis on seotud mustritega, süsteemidega, nendele allumisega, nendest osaks olemisega. Kohustused, sundmõtted, rollid, mehaaniline eksistents. Koroona on kui kaunis naine, kes astub mehi täis ruumi ja hakkab laamendama. Ta kingib äraütlevaid naeratusi, kõlavad heledad kõrvakiilud, teravad kommentaarid, oma olemuselt on ta laiali lõhkuv ja edasi viiv. Ta on täis armastust, väge ja vabadust. Ta praotab ust ja näitab vilksamisi ruumist väljas olevat valgust, laseb sisse sõõmu värsket õhku, justkui vihjates, et lisaks siinsele mängule on veel teisi võimalusi ja käike. Senine näiline vabadus lõigatakse kui noaga läbi, ennist enesekindlad mängurid kaotavad oma eelised, sest trump vahetub. Sama mäng, uued liidrid. Läbi kinnistunud mõttemustrite ja loodud tugevate sidemete ja lubaduste reeglite ning režiimide maailmas pääseb viirus meie õhkõrna kaardimajana laotud siseilma, kus saab pääsme pikkamisi ehitatut lammutada.
Mis juhtub päriselt süsteemide, struktuuride ja inimestega, kui nad juhtida kõrvale sissekäidud rajalt ja eraldada juurdunud mustritest? See võimalus meile antakse. Jah, küll osadele läbi reaalsete kannatuste ja kaotuste, enamustele siiski läbi näiliste. Millest me tegelikult ilma jääme kui ei saa minna teatrisse, kinno, supermarketisse või tähtsana tundunud koosolekule? Jättes esimesena silmade ees vilkuma hakkavad europakid, hirmu vaesuse ja viletsuse ees kõrvale, siis mis seal veel on? Nagu päriselt. Seal oleme meie ise. Valik on langeda süsteemide ette põlvili, neid ülistades, neile toetudes, neilt abi paludes. Oodates vaktsiini, ostes kokku kaitsevahendeid, külvates hirmu ja paanikat, otsides süüdlasi. Või siis mitte. Mis oleks kui lihtsalt jääks koju, veedaks vaba aega metsas jalutades, õhtuti kaarte mängides, suunaks pilgu üksilduse käes visklevale pisikesele lapsele meie enda sees?! Jättes andmata hinnangud, et mis siis saab, see ei ole võimalik ja mis kõik veel. Võrgustikust välja astumine ongi alguses valus, tundub võimatu ja lausa ebavajalik. Kogu meie maailm koosnebki ju erinevat laadi süsteemidest nagu näiteks pangandus, valitsus, meditsiin, haridus, kõik mis hõlmab reegleid, käske, keelde ja kokkuleppeid. Alles sellel hetkel, kui toimub suur muutus, tekib taipamine, et millest ja mis mahus me tegelikult osa oleme. Ja kas osa mõtleva indiviidina või robotina? Esimene hirm, esimene murdumise koht on kui kirgas peegeldus järveveel näitamaks, kuhu oleme oma käe andnud. Mis paneb meid enim kartma ja kus kaotame sisemise rahu ning enesekontrolli? On see hirm haigestumise ja suremise ees, vaesumise ees, millegi kaotamise ees? Kui palju mina tegelikult kontrollin oma elu. Saab näha. Vastus võib jahmatada ja mõtlema panna. Oleme absoluutselt vabatahtlikult võtnud nõuks kanda hulganisti erinäolisi maske, mille suure koorma tagant on seda päris oma olemust omajagu väljakutse taas üles leida. Muutus hirmutab alati. Mida suurem on teadmatus tuleviku ees, seda suurem on kaos. Ainus mis meil tegelikult on, on see mis eksisteerib siin ja praegu. Minevikku ja tulevikku ei ole olemas, see on vaid illusioon kuhu saab soovi korral põgeneda hetkes elamise eest.
Läbi hirmu eriilmeliste peegelduste ja oma reaktsioonide toimuvale, rullub meie ees lahti see võrgustik, millest oleme varjatult kuid seda kindlamalt osakeseks saanud. Kandes kentsakaid maske, varudes ravimeid, eraldudes, otsides süüdlasti, sildistades, hinnates või hirmudes saame me võimaluse vaadata endi sisse, mõista mis on meie mootoriks ja leida üles usk, millele päriselt soovime toetuda. Nähes, kuidas käitume kui king pigistab või kui jalad on villis adume me enda varjatud külge, seljatagust mis muidu on ju selja taga, teiselpool piiratud nägemisulatust, seda mis on tegelikult suur osa meist ja meie olemusest, enesele varjatult, aga siiski seal.
Mulle tundub, et koroona puhastustuli oli tegelikult kaua oodatud ja vajalik meie ühiskonnale. Jaa, see toob endaga kaasa palju inimkannatusi, mida ma kuidagi ei proovi vähendada, aga kas neid mitte ilma selleta ei olnud ka juba liiga palju? Täiesti diletantlikult kõrvalt vaadates ja karme hinnanguid andes tundub mulle Hiina ühiskond ja totaalselt kontrollitud ning juhitud maalapid laiemalt tegelikult haiged. Inimesest kui loojast on saanud ühtlaselt voolav mass, millega täidetakse vajalikke pragusid, millega mängitakse kui plastiliiniga. Nüüd, kui eri kultuurid ja ühiskonnad hakkavad ennast sulgema, tekib taas võimalus leida üles oma juured, oma kultuuriline eripära, oma anded ja võimalused. Ehk isegi päriselt rääkida oma partneri ja lastega, mitte ajada tühja loba kolleegide, juuksuri või trennikaaslasega. Olla karantiinis omaenese kodus?! Tundub ahistavana, sinna vangi me küll keegi minna ei taha. Aga mis siis, kui sellest vanglast viib välja uks uude ajastusse, kohta, kus igaüks loeb, kohta, kus kõik on jälle võimalik? Raha väärtus muutub, majandus muutub, arusaam sellest, et miski pole igavene, miski pole lõpuni päris. Ka see mis näiliselt oli mul kindlalt peos- number pangakontol, maja kus elan, töö mida tegin. Kas seda kõike on võimalik ümber mõtestada sõrmenipsuga, leida uusi perspektiive?
Hirmu külvatakse nagu kevadisi seemneid- lahtise käega igale poole meie ümber, midagi kuskil ikka kasvama läheb. Ja lähebki, palju, palju. Näiteks hirm, et maailm variseb paari päevaga kokku, kui meil ei ole elektrit. Kas nagu päriselt ka või? Kas meie inimesena oleme siis tõesti kui elektritoitel olevad tükikesed suurest süsteemist? Mis siis, kui meil on hoopis kõigil oma väe ja jõu allikas, mis tuleb enda sees vaid üles leida? Mis on meie päris mootoriks, kust meie elujõud alguse saab, kus ja mis on see päris allikas? On see valitsus, meditsiinisüsteem, pangad või veel miskit muud? Usun siiralt, et see valgus minu sees ei saa alguse pistikust seinas. Õigus olla inimene ja vägi selle toetamiseks anti mulle kaasa sünnihetkel. See kuulub ainult minule. Mina olen oma elu looja, oma valguse allikas, oma väe valvur.
Võib vist tänulik olla viirusele, kes (või mis?!) tuli seda ühiskonda tagasi algosakesteks lammutama, paljastama süsteeme, struktuure, nende mõttetust ja haavatavust. Ilmselgelt tuleb varsti ilmale vaktsiin, mis on kui programmijupi koopiamasin, mida osad inimesed hirmu mõjul suurima heameelega endasse süstima hakkavad. Aitab see update ju sidet hoida lagunevate süsteemidega, tunda ennast osana suurest programmist, mida ümber kirjutatakse. Ja need kaitsevahendid, mis nii palju nalja, kriitikat ja igatsust tekitavad. See on justkui tunnustus viiruse emandale, kummardus, et ma näen sind, ma austan sind, ma kardan sind. Kaabukergitus mängujuhile, pisuke ootepaus uute juhiste järele.
Kõige enim vajab ühiskond praegu empaatiat iseenda, oma kaaslase ja kogu oma struktuuride suhtes. Oleme seda maailma kollektiivselt nii püüdlikult üles ehitanud, edendanud, parandanud, täiustanud. Järsku see aga ei vaja enam täiustamist? Kui see vajab hoopis inimesi, kes elaksid oma südamehääle järgi, saaksid ühenduse oma tõeliste annetega, julgeksid väljendada omi mõtteid, avastaksid lihtsalt elamise ja olemise, lõpetaksid olemast orjad. Mina näen siin võimalust tõusta uuele tasandile, võimalust igaühel oma erilisusega seda protsessi jõustada, suunata, nähtavaks teha.
Mida suurt võib teha üks viirus- puhastada ühiskondasid, taaselustada kultuure, muuta paradigmasid. Kõik on võimalik. Mina igatahes jälgin toimuvat kui mängu, olen ju ise üks nupuke sellel malelaual. Elu ongi vaid üks imeline show, millest sünd ja surm on ainult üks osa. Hirm tekib siis, kui me seda kõike liiga tõsiselt võtame, sinna nii sisse läheme, et tekib tunne nagu see olekski kõik, enne ja peale seda poleks justkui midagi, vaid üks otsatu tühjus. See tühjus on tegelikult meie hinges näiline, vaimus on kõik olemas. Täites selle kohalolu ja armastusega kaob ka hirm kadumise ees. Kõik on alati olemas. Vahest on vaja pisemaid, vahest suuremaid meeldetuletusi ja teejuhte, kes ärataksid ülesse jumaliku looja meis endis, kes võtaks vastutuse oma elu, oma rõõmu ja oma arengu eest.
