Meie sees on olemas algus ja lõpp. Nii minu enda füüsilise eksistentsi kõik osakesed ja etapid, kui ka kogu universumi lugu koos alguse ja lõpuga.
Surmahirm on iga inimese suurim hirm. Ilmselt on see nii kõikide elusorganismidega, mis saavad kunagi oma alguse ja leiavad ühel hetkel oma lõpu. Sünniga kaasas käib hirm surma ees. Sest aukartus elu ees ongi üks elu osa. Seda mõistes ja seda endale tunnistada lubades kaob valehäbi surmahirmu ja kadumise ees. Läbi surmahirmu nägemise ja mõistmise saame me hakata tõeliselt elama. Täiel rinnal, lubades endal kogeda austusega kõike, mida elul mulle pakkuda on.
Ma olen hakanud erinevaid surma kihte nägema ja tajuma viimasel ajal eriti teravalt. Ma olen siiani arvanud, et ma ei ole elus väga leina kogenud. Surm on mulle näidanud, et see ei ole nii. Üks asi on kaotada keegi oma väga lähedane inimene. See on alati raske, ebaõiglane ja justkui lõputu valu. Teine asi on kaotada oma unistusi ja lugusid ning armastust enda seest ja enda vastu. Issand kuidas mulle ei meeldi see sõnastus, et ma tunnen midagi ilusat enda või kellegi vastu. Brrr. Armastus enda vastu?! Ma saan tunda armastust enda suhtes ja enda poolt, mitte vastu. Eesti keel on imeline ja pisikestes nüanssides on peidus aastasadade pikkused kannatused ja valud ning pettumused. Saan kinkida endale võimaluse neid detaile tähele panna, nendele naeratada ja valida ise teismoodi, kui süda nii kutsub.
Kaotusest edasi minnes. Ma olen aastate jooksul kogenud ja õppinud, et lein ja kaotusvalu on meie ümber erineval kujul ja vormis kogu aeg. Kõige suurem kahju inimhingele sünnib sellest siis, kui me seda ei märka ja laseme kriipival pimeduses enda sees vaikselt maad võtta, südant seest närida ja oma sisemist rõõmu vaigistada.
Mõned aastad tagasi kogesin ma seoses oma väikese lapsega meeletut leina. Ma küll ei matnud teda füüsiliselt aga tollel hetkel oma hinges matsin oma unistuse ja nägemuse temast kui tulevasest mehest. Lühikese hetkega kaotasin ma kogu loo, mis ma olin temast juba enne tema sündi endale jutustanud. Milline poeg, vend ja mees ta saab olema oma välimuselt, iseloomult, olemuselt. Alles aastaid hiljem selle teemaga tegeledes mõistsin ma, et olen ikka veel sügavas leinas. See kogemus avas mulle väravad leina ja kaotusvalu maailma. Kiht kihi kaupa on mulle avanenud valusad kaotused minu elus, mida ma ei ole osanud märgata ja veel vähem neid päriselt läbi leinata. Tunnistamata ja läbi töötamata lein teevad meid ikka tõeliselt haavatavaks ja hapraks. Vaikselt kaob hingest kuhugi rõõm, kirg ja elujanu ning pehmus ja armastus iseenda vastu.
Väga värskelt oli meie peres suur kaotus. Üks pere lemmikloom võttis elu teiselt. Kõik oli poliitiliselt korrektne ja vastas loodusseadustele. Ometi oli šokk suur ja valu lõikavalt terav. Sellel hetkel kui nägin oma tütre peos pisikese loomakese viimast hingetõmmet ja tajusin kuidas ta sulandus üheks ümbritsevaga, kukkus minu sees miski kokku. See väike loomake lõi kaane pealt kogu minu kaotustel ja valudel, mida olin elu jooksul enda sisse peitnud ja hämarates soppides kiivalt varjanud. Mul on alati olnud mingi värk nutmisega. Mul on mingist vanusest alates olnud tõelises kurbuses raske nutta. Pisarate asemel minu keha hoopis tardub ja kõik nagu seiskub. See kaotus avas aga Pandora laeka ja tundsin, kuidas minu seest voolab hingemattev valu ja pisarate jõgi mis ei saagi otsa. Väga tugev valu toob mingis hetkes endaga kaasa alistumise. Sest enam ei jõua sõdida selle vastu, ei jõua enam öelda, et ma rohkem ei jõua või, et liiga palju on. Selles alistumise hetkes toimub mingi muutus. Toimub surma vastu võtmine. Ükskõik mis kujul surma, kas füüsilise või hingelise, kas kellegi või millegi lähedase ja olulise näol.
Ma olen vaadelnud ja kogenud elu ja surma erinevatel teadvuse tasanditel, nii maisel hetkel kui ka näiteks konstellatsiooniväljal. Nendes kohtades olen ma mõistnud, et elu ja surm ei ole hea ega halb, vaid nad on üks ja sama asi. Ilma üheta ei saa me kogeda ka teist. Nagu me ei saa kogeda armastust ilma kaotuseta. Või kurbust ilma rõõmuta. Räägitakse küll duaalse maailma lõppemisest ja kõrgemast teadvusest, kus seda enam ei ole aga mina ei oska sellest midagi arvata. Ma mõistan, et kõik on üks, ilma hea ja halvata aga seda mitte füüsilises eksistentsis sellel planeedil. Ma saan õppida oma hinge nägema, kuulama ja tajuma ning ennast aitama ja armastama. Läbi selle ka oma keha ja meelt.
Üks võimalus oma sügavate sisemiste kaotuste ja leinaga ühendust saada on läbi unistamise teraapia. Saades ühendust oma kunagiste unistuste ja nende kaotamisega saame me ühendust ka sellega seotud leinaga. Läbi leinale valguse näitamise saame me sellega kaasneva tühjuse enda sees täita millegi ilusaga. Kui tihti me otsime alateadlikult väljast tervendust oma sisemistele kaotustele ja leinale ilma seda ise mõistmata. Võime selles loos kaotada enda ümbert järjest enam ja enam, et läbi kasvava kaotusvalu jõuda allikani. Me mõistame vist kõik vähemal või rohkemal määral oma lapsepõlve ja vanematega seotud traumasid ja nende olemasolu aga erinevaid kaotusi on veel mitmesuguseid. Lugusid mida oleme endale jutustanud oma tulevikust- milline naine või mees ma kunagi olen, milline kaaslane mina olen, milline partner mul saab olema, milline lapsevanem ma olen ja nii edasi, ja nii edasi. Iga illusiooniga käib kaasas ka selle purunemine. Sadat sorti kaotusvalusid lisaks- hirm üksinduse ees, hülgamise ees, haiget saamise ees jne.
Minu sõnum Sulle on lihtne: Sa ei ole katki, Sa oled täiesti terve. Seda igas hetkes ja alati. Sinu illusioonid võivad olla katki ja kaotusvalu ning lein sinu hinges teevad haiget. See ei pea nii olema. Ära kunagi alahinda oma sisemist valu ja ängi. Kui kasvõi linnupoja kaotus teeb põrgulikult haiget, siis julge seda tunda. Ei ole olemas suuremat või väiksemat leina, on Sinu lein, mida Sina parasjagu koged. Ja Sinu jaoks on see tõeline.
Ma luban endal olla kurb pisikese roti pärast kes näitas mulle valgust ja pimedust minu sügavates soppides. Lubas kogeda tingimusteta armastust ja kibedat kaotusvalu. Ja samas jääda ükskõikses minust kaugete kannatuste suhtes. Ja seda ilma valehäbi või süütundeta. Sest ma valin hoida endast valgust ja helgust kogu selle vahepeal mõttetuna näiva eksistentsi virrvarris. Ma ei pea kõigest aru saama ja kõike mõistma. Ma lihtsalt valin olla. Tänulik ja armastuses.
