Kuidas elada üle kõige keerulisemaid hetki oma elus? Kuidas saada hakkama siis, kui see tundub ilmvõimatu? Kui ainus mida ma tunnen on tohutu valu, kurbus ja läbikukkumise tunne. Mulle tundub, et alati jäetakse meile ka kõige sügavamas põhjas olles üks õlekõrs, mis viib väljapääsuni. Selle õlekõrre leidmine põhjamudas müdistades võib vahest päris keeruliseks osutuda. Tegelikult olen ma täiesti kindel, et see on seal olemas, ma tean, ma nägin ja tundsin seda. Universum või kuidas iganes me seda mängu nimetame, millest osa oleme, on sellele teekonnale mõnuga vimkasid visanud, teinud otsimise ja leidmise peitusega põhjakihist välja tulemise eriti põnevaks.
Igaüks meist saab sünnihetkel kaasa ühe isikuomanduse, mis on nagu selgroog, mille ümber me iseennast üles ehitame. Selle nägemiseks ja äratundmiseks tunneme ja kogeme me aga suurel hulgal selle vastandit. Et mõista, mis meis tegelikult peidus on. Mina olen aru saanud, et minu kingitus on julgus. Selline julgus, mis paneb mind võtma vastu otsuseid ja tegema asju, mida ilma selleta ei oleks lihtsalt võimalik teha. Julgus kohtuda ebamugavusega, raskustega, teadmatusega. Selleks, et mõista, et mul on selline vägev tööriist olemas, olen ma tundnud mõõtmatus koguses hirmu. Justnimelt hirm on see, mis on mind kannustanud ja tõstnud, edasi viinud. Hirm läbikukkumise ees, hirm teiste arvamuse ees, hirm, et olen väärtusetu, hirm, et ma ei saa hakkama. Sellel hetkel kui ma taipasin, kui julge ma tegelikult olen, julgen ju vaadata enda sisse, julgen tahta elada nii nagu mu süda ütleb, julgen kaotada kõik, mida ma ei vaja, julgen lasta kukkuda kõigel, mis mind ei teeni, sain ma aru, et julgus on ainus õlekõrs, mis mul on sellest august välja ronimiseks. Isegi kõige raskemal hetkel, kui ma tundsin, et enam ei suuda, isegi hingata on raske, olin ma oma sisimas ühe asja eest tänulik, oli üks asi, milles ma ennast ei süüdistanud- julguse eest teha midagigi, muuta midagigi, et leida rahu ja armastus enda sees. Isegi kui see julgus viis mind mülkaid täis sohu, kust päästvat teeotsa ei paista, siis seal soos konnata on parem kui kaelani laukas istuda ja oodata, et keegi teine tuleb ja teeb midagi minu heaks. Ei tule ju. Ainus, kes minu eest vastutab, olen mina ise. Mitte keegi teine ei ole süüdi selles mida mina tunnen, keegi teine ei saa vastutada minu tegude ja tegemata jätmiste eest, minu solvumiste ja kaotuste eest. Mina olen looja. Ja ebaõnnestuv looja on parem kui üldse mitte looja. Me kõik alustame kuskilt, teeme vigu ja eksime, läbi selle õpime kuidas saaks paremini.
Olen ilmatuma tänulik iseendale selle julguse eest sellele teele asuda, otsida rahu, leppimist ja armastust enda sees ja enda ümber. Õppida laskma lahti kõikidest süüdistustest ja ootustest teiste suhtes, suunama pilgu enda sisse, ükskõik kui hirmutav see näib. Lubada endal täielikult läbi kukkuda. Ja ainus, millest me saame läbi kukkuda, on iseenda kihid ja ainus koht kuhu me saame kukkuda on iseenda sisse. Nii vabastav ja piirav ühteaegu. See on nagu abistamisega. Teisi päästma tõtata on nii lihtne, sest siis ei pea iseendaga tegelema. Ei pea vaatma peeglisse ja ootama, kuna see peegeldus sealt esimesena naeratab. Fakt on see, et seda ei saa enne juhtuda kui ma ise naeratan. Ma võin oma peegelpildi peale karjuda, sõimata, ähvardada, ainus mis ma näen on see, mida ma ise teen. Sel hetkel kui alistun ja naeratan, näen oma vastas naeratust. Nii lihtne ja samas nii keeruline. Olen veetnud aastaid oma elus iseenda peegelduse vastu sõdides, süüdistades, et miks mul on nii ja naa, valu ja pettumusi jalge alla trampides, lubamata neid tunda ja läbi kogeda, julgemata neid vastu võtta kui osakest iseendast. Luues tihke sopa kihi, mille all kuskil sügaval oli peidus tõeline mina. Samal ajal oma tõelist olemust, väge ja täit potensiaali ära peites, selle eest põgenedes.
Ilmselgelt ei saa see teekond kunagi läbi, nii kaua kui elame, nii kaua rändame, kogeme ja õpime. Aga kindlasti on võimalik valida jääda kohale, alistuda toimuvale, usaldada elu ja valida kergus. Alustuseks piisab, kui peatuda, vaadata ja leida üles see üks õlekõrs mis mul on. Olla iseendale tänulik, olla tänulik oma elu eest ja kõigi tehtud valikute eest. Ma siiralt usun, et me oleme alati hoitud, me oleme alati õiged, meie olemegi armastus.
Ma saan endale teha suurima võimaliku kingituse, lõpetada enda süüdistamine, usaldada ja armastada ennast ning olemist. Lastes kukkuda kõikidel ootustel teistele inimestele ja oma eksitentsile üldse ning alistudes, oleme me valmis vastu võtma seda mida elul päriselt pakkuda on. Ja need kingitused võivad olla, ning tihtilugu ongi, hoopis erinevad sellest, mis me oleksime ise endale osanud tahta. Ja paljuski palju vägevamad. Ilmselgelt tuleb veel hetki, kus ma kaotan hetkeks usu sellesse, mida olen taibanud, tundnud ja isegi kirja pannud, aga üks on kindel, siit tagasiteed enam ei ole. Need teadmised jäävad alati minuga ja ükskõik kuhu ma ka ei kuku, aitab julgus mul alati peale seda püsti tõusta, ennast puhtaks kloppida ja edasi lennata. Aitäh valule ja aitäh hirmule, te olete mulle näidanud kui väärtuslik elu on ja mida kõike see mäng võimaldab tunda ja õppida siin maises kogemuses.
